Varasemal ajal kasutati vetelpäästekoeri raskete kalavõrkude veest väljatõmbamisel, vette kukkunud kalade püüdmisel  ja kui vaja, siis ka  kalamehest peremehe veest päästmiseks. Tänapäeval on nad tuntud, kui vetelpäästekoerad - suured ja sõbralikud lemmikud.
Meile tuntud vetelpäästekoerte aretusprotsess on kestnud koos tagasilöökidega mitu sajandit. Tegemist on ajaloost teadaolevatel andmetel vanimate koeratõugudega maailmas. Seoses eelmainitud asjaoluga käivad siiani vaidlused, et kes kellest on aretatud. Selge on aga see, et lähemalt või kaugemalt on nad omavahel kõik sugulased. Enam levinud vetelpäästekoera tõugudeks on meil newfoundlandi koer, landseeri koer ja leonbergeri koer.


Newfoundlandi koer on saanud oma nime Kanada kirderannikul asuva Newfoundlandi saare järgi, kuid njuufade põlvnemise kohta peavad teadlased senini vaidlusi.

1860. aastal esitati newfoundlandi koerte paari Birminghamis, kus tõug sai hea vastuvõtu osaliseks. 26 aastat hiljem - 1886. aastal - kinnitas Inglise Kennelliit newfoundlandi koerte ühingu ning seejärel hakkas tõug üle maailma levima.


Njuufad sobivad vetelpäästjateks tänu oma ujulestadega jalgadele, tüüri-taolisele tihedale sabale, veekindlale topeltkasukale, võimsale kehaehitusele ning loomulikule vetelpäästeinstinktile, mis muudab tema koolitamise vetelpäästjaks tunduvalt lihtsamaks.

Njuufa sallivus ja kannatlikkus lausa imekspandavad - ta laseb rahulikult lapsel enda peal katsetada asju, mille juures paljud teised koeratõud ammu näksaks last või jookseks lihtsalt minema. Seepärast tuleb vanematel kaitsta njuufat eeskätt lapse kiusamise eest, kuigi kiusatav võib olla kiusajast ligi kaks korda kõrgem ning kümme korda raskem.
Njuufa suudab edukalt kaitsta peret, ehkki ta ei võistle sel alal selliste tüüpiliste valvurite nagu saksa lambakoerte ja rotveileritega. Kuna aga njuufa põlvneb ilmselt ka tiibeti mastiffidest ning mastiffi tüüpi koertel on seljataga rohkem kui 2600 aasta pikkune koduvalvuri kogemus, siis suudab ta oma kogukuse ja tähelepanelikkusega saata kutsumata sissetungijale selge sõnumi. Njuufa ei pane valvurina mitte rõhku haukumisele ja lõrisemisele, vaid tüüpiliselt seisab ta oma pere ja ohustaja vahel ega kõhkle tegutsemast, kui seda vaja on.


Landseer on välimuselt üsna sarnane newfoundlandi koeraga. Üldjuhul on landseer kõrgejalgsem, saledam, kuivema välimikuga. Oma loomult on landseer njuufast aktiivsem ja domineerivam. Landseer on väga perekeskne koer, kes soovib igal võimalusel olla koos oma inimestega. Samas on landseer ka tubli valvaja, kaitstes pereliikmeid ja vajadusel ka kodu. Landseeridel on tugevalt säilinud vetelpääste instinkt. Ka on neil selleks tööks sobilikud lestad varvaste vahel.

1902. aastal registreeriti Newfoundländer-Klub fur der Kontinental`is esimene tõupuhas landseeripesakond, mis sündis kahe Inglismaalt toodud koera paaritusest. Kutsikate isa sugupuus leidub vähemalt 11 landseeri värviga koera neljast põlvest, kuid kõikide sugupuus esinenud koerte värve kindlalt ei teata.

Seejärel ristati Inglismaalt toodud landseere ikkagi mustade newfoundlandi koertega, mis tulenes ilmselt sellest, et tollal teati vähe värvide pärilikkuse kohta.

1904. ja 1905. aastal sündisid taas puhtad landseeripesakonnad, paaritusteks kasutati näiteks Suurbritanniast toodud koerte järglasi ja tundmatuid landseeri värviga isaseid. Euroopa mandril algas seega landseeride aretustöö peamiselt Suurbritanniast toodud koertest. Tõu säilitamise osas on oluline mainida Herman Lunterit (kennel Landseerheim) ja sakslast Otto Walterspieli (kennel von Schartenbergi) aga ka paljusid teisi.



Leonberger on perekoer ja tänapäevastes elu-olutingimustes hea seltsiline, keda võib igale poole probleemideta kaasa võtta ning kes näitab üles erilist lastesõbralikkust. Leonberger kuuletub hästi ja on kergesti koolitatav. Armastab väga vett ja nagu njuufalgi on tal ujulestad ning sobib ideaalselt vetelpäästjaks. 1937ndal aastal ilmunud G.Tehveri raamatus "Koer" öeldakse Leonberglase kohta järgmist: "Iseloomult on nad väga intelligentsed ja tähelepanelikud. Oma perenaist abistavad nad sageli töö juures, nagu pakke või turukorvi kandes jne. Nad on erksad ja hoolsad majavalvurid..."

Ta on tõeliselt heasüdamlik lõvilaka ja tumeda näoga hiiglane ning enamlevinud sõnad leodest rääkides on : tasakaalukas ja rahulik, mis ei tähenda mingil juhul, et koer on apaatne! Lastega näitab ta üles erilist kannatust ja armastust nende vastu ning loomulikult muutub ta nende ja teiste pisikeste koduloomade metsikuks kaitsjaks tõelise ohu korral. Oma peremehe vastu on see hiiglane hell ja üritab olla kogu aeg ta lähedal.

Leonberger ei vaja tohutut territooriumi elamiseks, kuid siiski on soovitav kasvõi väike aed, kus ta saab leida endale strateegilise koha, et diskreetselt valvata rahu. Toas võib teda näha vahekäikudes või koridoris kus ta jahutab end külmadel põrandaplaatidel või selg vastu seina.

Leonbergeri tõu aretamise kohta on palju lugusid ja palju on segast nii vanade ülestähenduste kui ka tõlkimiste tõttu. Kuid seni on ametlikult tõu looja au antud Saksmaal Wuttenberis Leonbergi linnas elanud lugupeetud mehele Heinrich Essig'ile (1809 - 1889). Suure loomasõbrana ja aretajana ning ka linnaelu edendajana püüdis ta luua koera, kes meenutaks lõvi linna vapil. Leonbergerite esivanemate hulka kuuluvad Bernhardiini, Newfoundlandi ja Püreneede koerad. 1846 aastal Essigi juures sündinud pesakonda loetakse selle tõu esimeseks.

Igatahes on Leonbergerite tõu levik olnud tagasilöökidega. Peale esimest maailmasõda suutsid ainult mõned fännid päästa tõu väljasuremisest ja teise maailmasõja alguseks oli 321 isendit ja need vaid Saksamaal.

FCI ametlikuks tõuks tunnustati Leonberger 1946 aastal ning sellest ajast levib tõug tasapisi. Leonbergereid võib leida peaaegu kõigis Euroopa maades. Alates 1980ndatest on levik olnud märgatav.